reede, 23. oktoober 2015

Gustav Naani tähevalgus

Akadeemik Gustav Naan suri Eesti iseseisvuse taastamise järgsel kolmandal aastal. Järgmisel aastal suri ka tema vend Johannes, kes oli Nõukogude Eesti parteinomenklatuuri tüüpiline esindaja. Akadeemik ise tüüpiline ei olnud, ta kippus alati raamidest välja. Ja miks ta üldse suri? Kuigi tal oli olnud infarkt ka varem, oli tema lahkumine ootamatu, sest ta polnud liiga vana. Räägitakse, et akadeemik elas eraldatuses, üksinduses, sundpagenduses, kuhu ta end ise oli sulgenud. Et abist, mida kolleegid talle pakkusid, Naan keeldus. Vend meenutab, et Gustav rääkis : "nad tahavad, et ma nälga sureksin, ma siis suren nälga". Kes tahtis, et ta nälga sureks, kui tal on 5 toaline korter ja suvila Vääna-Jõesuus, kui ta sai personaalpensioni ning abi pakkusid talle nii pereliikmed, kolleegid akadeemiast, tuttavad? Meenutades tema närvilisi esinemisi Urmas Oti telesaadetes, jõuad paratamatult järeldusele, et akadeemik kippus end ise ülekeerama, end vastandama ühiskonnale, kes oli saanud kätte kõige ihaldatavama, vabaduse. Kadastik avaldas tema viimasel eluaastal Postimehes pea iga kuu vähemalt ühe loo tema sule alt. Ta oli endiselt vahe, aga kaeblikud noodid torkasid silma siin ja seal. Vetemaa on viidanud, et Naan võis huvituda ainut nendest naistest, kes teda jumaldasid. Millest võib järeldada, et jumaldajaid polnud ning akadeemik tundis end ebamugavalt. Kas võis teda häirida, et talle tehti avalikkuses etteheiteid? Aga neid tehti ka enne iseseisvuse taastamist. Ja kuidas sa saadki eeldada, et poleemikasse laskudes, sind ei rünnata?
Ühesõnaga raske juhtum, kus mattev ego ja süvenev rahulolematus tegid tervisega oma musta tööd. Nüüd kirjutatakse temast romaane ja lavastatakse näidendeid. Temalt endalt mingeid memuaare ei ole, kõik aga meenutavad teda. See eelpool toodud iselomustused on küllalt ootamatu vaatepilt, arvestades seda et näiteks teda ENEst või Tõraverest tundvad inimesed on leidnud, et ta oli erakordselt meeldiv inimene, kellega koostöö laabus. Samas on tohutu hulk ajaloolasi, kes on  teda portreteerinud kui suisa stalinistina, ideoloogilise satraapina. Selle ohvriks on läinud ka totaalselt harimatu Merle Karusoo oma skemaatilise "Sigma Tau-C705". Naan oli tegelikult värviline, ta kiiskas igasugust värvi nagu kosmiline paabulind. Kui ikka mõelda mehele, kes Kaug-Idast oli komsomoli suunamisega saabunud Leningradi ülikooli õppima, kes stalinlikule noorele kohasena valmistas end ette snaiperi ja mootoratturina, kes sõja esimestest päevadest tormas rindele ning keda pillutati suisa fašistide tagalasse, kus elu kaotasid enamik ning mõtlema sellele, kelleks sai mees, kes Eestit nägi esimest korda 25 aastaselt, kes pidi õppima korraliku eesti keelt rääkima ning kes pidi hakkama saama ikka päris euroopalikus eesti kõrgkultuuri maailmas, siis näeme seda tohutut arengut, muutumist. Mille käigus ka tema muutis Eestit, eesti rahvast. Akadeemik Einasto kirjutab: "Naanil ei olnud mingeid illusioone nõukogude tegelikkuse kohta." Aga kuidas saab ta olla siis stalinist? Argumendina tuuakse siis mingid Stalini aegsed kirjutised kodanlikest natsionalistidest ( nagu oleks millegi muu kirjutamine parteikooli õpilasele, veendunud kommunistile tolajal olnud võimalik) või Naani mõttekäiku, et Stalin oli Nõukogude Liidule optimaalne variant. Tegelikult argumenteeris Naan, et koonduslaagrite autor Trotski oleks veelgi suuremate repressioonidega väljatulnud ning Buhharin peale jäämine oleks viinud kaotusele sõjas hitlerliku Saksamaaga, sest industrialiseerimisega oleks hilinetud. No Naanile väga meeldis spekuleerida variantide üle ajaloos, mis mitte kunagi ei realiseerunud, ei saanud teoks, otsides nii endale kandepinda. Näiteks tema konstruktsioonid Pätsist ja Laidonerist on jõudnud lausa Ilmjärve raamatutesse. Kõige suuremaks patuks on aga Naani puhul peetud kaebakirja, mida ta saatis partei Keskkomiteesse seoses "40 kirjaga", see pidi kindel märk olema, et tegemist oli ohtliku reaktsionääriga. Ega see nüüd ilus tegu ei olnud, panna nüüd paberile, et Kaplinski ja Valton on vaja snaiperitulega mahasuruda. Kuna tema kirja sisu aastaid hiljem hakkas tiirlema, siis võis see olla ebamugavustunde, eneseõigustamise põhjustaja 90-aastatel. Aga tegelikult me ikkagi ei tea Naani kirja täieliku tausta. Naan on solvunud Kaplinski ja Valtoni peale seoses terava poleemika peale lehtedes ja üritustel. Samas on Naani kirja sisu ja toon sellised, mis viitavad tellimusele. Naani KGB väljasõidutoimik puudub, ei ole meile kättesaadav. Kas vana diversant võis täita kirja saates KGB palvet? Vaino ja Ristlaan pidasid kogenud bürokraatidena õigemaks Naani pöördumist ignoreerida. Sinna see suri. Täna löövad aga paljud selle üle lamenti, et vaata kus tõbras. Siinkohal tahaks küll oma viis kopikat lisada. Asi on selles, et Naani enda kohta kirjutatud kaebakirjad parteikomiteedesse ei mahuks ilmelt ühte kappi ära. Naani peale kaevati kogu aeg. Ta jõudis juba Stalini ajal mõnede tema teaduslike oponentide arvamustes rahvavaenlase staatussesse. Hruštšovi ajal aga kihutati kommunist Naan välja nii EKP Keskkomitee ridadest kui ka asepresidendi kohalt Teaduste Akadeemias. Einasto on meenutanud juhtumeid, kus Teaduse Akadeemia president Karl Rebane on suisa rahva ees Naanile kallale karanud seoses Naani järjekordse parteid ja valitsust riivanud seisukoha tõttu. Naan oli isepäine. Ta tahtis ühiskonna ellu rohkem teadusliku mõtlemist, mis tavaarusaame kahtluse alla seaks. Ta otsis argumente ja vaidles. Lehtedes ja ajakirjades. Õige populaarteaduslikult. Isegi akadeemik Kipper kahtles, kas Naan ikka on teadlane. Einasto on selle peale diplomaatiliselt vastanud, et ehk pole aeg veel kättejõudnud Naani hindamiseks sellest vaatevinklist. Teisalt on paljud kolleegid viidanud, et Naan on teaduseorganisaatorina Eestile rohkem andnud kui kõik need Laarid ja Kamad kokku. Ja eks nemad tea. Kuid sügavamal kui kusagil mujal on Naan rahva mälus mõtlejana, kes mõjutas mõtlema. Isegi Daniel Vaarik proovib tema kingi, kuigi need on Vaariku jaoks ilmselt liiga suured. Aga proovijaid on teisigi. Sest Naani eeskuju arvamusliidrina mõjutada ühiskonda ratsionaasete, teaduslikult põhjendatud argumentidega, köidab, ja köidab paljusi. Naan oskas mõelda globaalselt. Naan loomulikult ei uskunud Eesti iseseisvuse taastamise võimalusse. See polnud tema jaoks ratsionaalne. 1991 suvel hoiatab ta Teaduste Akadeemia raamatukogu uksel sõpra Tõrvaverest, et Vene tankid on tulemas. Ja jälle oli Naanil  õigus, nad tulid. Kuid mõeldamatu teostus, Euroopa  üks väiksemaid rahvaid taastas oma riigi. Naan seda ei teadnud, aga selles oli "süüdi" ka Naan ise. Teadusorganisaatorina tõstis ta Eesti teaduse uuele tasemele, mõtlejana seadis ta arvamusliidrite ette uue, kõrgema lati. Tema tegevus tahestahtmatult valmistas nii iseseisvuse taastamist ette. Kas või sedasi -  Naan oli ENE peatoimetaja, tema asetäitja oli filosoofiadoktor Lembit Valt, aga Valdi aspirant oli Edgar Savisaar... Naani pojapoeg Denis Naan kirjutab täna laule Moskvas suurest kodumaast, sellisest maast, kus on vihm lumega. Tema vanaisal vedas rohkem, kaugelt Vaikse ookeani kaldalt jõudis ta Läänemere liivaluideteni ning jättis maha jälje, mis saadab meile oma tähevalgust ikka veel.