Mustvee linn tegi naabervaldadele ettepaneku liitumiseks

29. detsembril 2015. aastal pöördus Peipsi pealinn Mustvee naaberomavalitsuste poole ettepanekuga liitumiseks riigi poolt läbiviidava haldusreformi käigus.  

Mustvee linnavolikogu esinaine Riina Pajula ja Mustvee linnapea Max Kaur oma kirjas Kasepää, Saare, Torma, Lohusuu ja Avinurme omavalitsuste juhtkondadele tegid ettepaneku liitumiseks, arvestades Mustveega kui ajalooliselt väljakujunenud ning riigi poolt ametlikult tunnustatud tõmbekeskusega. Selle eesmärgi nimel tuleks algatada 2016. aastal ka vastavad läbirääkimised omavalitsuste vahel. Liitumise õnnestumisel moodustataks üle 6000 elanikuga omavalitsus. 

"Mustvee linn kui ajalooliselt väljakujunenud piirkonna tõmbekeskuseks tunneb vastutust piirkonna ühise tuleviku ees, kuna omavalitsuse põhiülesanne on just kohaliku inimese hea kvaliteediga teenindamine sotsiaalabi, tervishoiu, hariduse, lastehoiu, kultuuri, logistika, töökohtade valdkonnas. Peame näitama omapoolset initsiatiivi, et toetada riikliku haldusreformi," leiab Mustvee linnapea Max Kaur.

"Liitumisel moodustatav uus omavalitsus peaks olema oma suuruselt optimaalne arvestades piirkonna tänaseid võimalusi, ei ole aga ratsionaalne veelgi suurem omavalitsus. Uus omavalitsus peaks arvestama kõikide tänaste valdade huviga läbi valitava volikogu, kõik piirkonna elanikud peaks liitumise järel tunnetama, et ka tema  perekonna ja asumi areng ning kultuur on kaitstud, et funktsioonid uues omavalitsuses on efektiivselt ja õiglaselt jaotatud, " arvab Mustvee linnavolikogu esinaine Riina Pajula. 

Vabatahtlikud ühinemisläbirääkimised käivad täna enam kui 20 Eesti piirkonnas, hõlmates kokku üle saja omavalitsuse. Viimane võimalik hetk ühinemisläbirääkimiste alustamiseks on 2016. aasta 1. oktoober. Riik kavatseb teha ettepaneku ühinemiseks neile omavalitsustele, kes ei vasta 2017. aasta 1. jaanuariks 5000 elaniku miinimumkriteeriumile. Nii vabatahtlikud kui valitsuse algatatud ühinemised jõustuvad 2017. aasta oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimistega. Omaalgatuslikult ühinenud ja kriteeriumile vastavale uuele kohalikule omavalitsusele  annab riik ühinemistoetust ühe elaniku kohta sada eurot. Piiranguga, et see ei ole rohkem kui 800 000 eurot ja vähem kui 300 000 eurot ühe ühineva omavalitsuse kohta.

Max Kaur liitus SOS Lasteküla toetajate hulka

Mustvee linnapea Max Kaur astus aastalõpus SOS Lasteküla toetajate sekka. "Läheneb jõuluaeg ning see peab olema aeg headeks tegudeks. Lastele, kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta, peab appi minema. SOS Lasteküla on valinud õige tee, väikestest annetustest, mida teeb suur hulk inimesi, tuleb kokku suur summa. Seepärast astusin ka mina SOS Lasteküla annetajate hulka, olgu meie lastel kaunid jõulud, " räägib Peipsi pealinna Mustvee linnapea Max Kaur.

Neli aastat tagasi oli SOS Lastekülal 400 püsiannetaja toetus, nüüd on neid, kes SOS Lasteküla töösse iga kuu väikese panuse teevad, üle 4000. SOS Lastekülade pere Eestis tähistas sel aastal 20. juubeliaastat. SOS Lastekülade idee sai alguse pärast Teist maailmasõda 1949. aastal, kui Austria arst Hermann Gmeiner hakkas otsima lahendust, kuidas aidata sõjaorbe ja kodutuid lapsi ning kuidas luua neile kasvamiseks võimalikult kodulähedane keskkond. Idee realiseerus esimese lastekülana Austrias Imstis. Tänaseks on SOS Lastekülad 133 riigis ning uue armasava kodu on leidnud ligi 80 000 last.

Peipsi piirkonna aasta inimeseks kuulutati Max Kaur

Peipsi piirkonna aasta inimeseks 2015 sai Peipsi pealinna, Mustvee linnapea Max Kaur. Ajalehe "Peipsi rannik" toimetus põhjendas valikut tööga, mille tulemused on avalikusele nähtavad ja Peipsi inimeste poolt tunnustust leidnud. Viiesaja aastase ajalooga Mustvee areneb viimastel aastatel kiiremini kui ei kunagi varem oma ajaloos. Eesti idamere, Peipsi keskusena on Mustvee areng strateegilist tähtis Eestile, seetõttu on Eesti riigi poolt Mustvee ametlikult tunnistatud üheks haldusreformi tõmbekeskuseks.
2015 aasta oli Peipsi pealinnale erakordselt edukas, mis näitas, et Mustvee on võimeline välja kandma piirkonna liidri rolli.

Üheks olulisemaks projektiks Peipsi pealinnas on olnud Mustvee sadama ehitus. Euroopa Liidu struktuurifondide rahalise abiga on valminud Mustvee sadama hoone, põhjakai, paadisadam, slipp, ehitati välja põhjamuuli promenaad ning avati sadama kohvik, tegemisel on Mustvee sadama lõunakai, jahisadam ja muuli promenaad.

Kõike seda täiendavad esinduslikud lipuväljakud kesklinnas ja linna sissesõidul, uus haljastus, uued viidad linna sissesõidul. Rekonstrueerimisele tuleb suur Mustvee ristmik. Ehitamisele tuleb ka kergliiklustee Mustvee sillast Raja külani. Sel aastal avati ka Mustvee uus sild. Eesti ilusam sild harmoneerub uue sadamaga ning on andnud Mustveele ligitõmbava välimuse.

2015 aastal jätkus linna heakorrastamine. Inimesed näevad seda nii linnapargi promenaadi näol, uute kõnniteede näol, sillast kultuurkeskuseni, Tartu tänaval. Paigaldatud on uus valgustus. Tegemisel on kesklinna bulvar.Mustvee uhkuseks on tema kirikud. Et saada neile uut tähelepanu on toimunud nende tõeline renessanss, kirikutele on paigaldanud uus lisavalgustus, et neid linnapildis esile tuua. Luteri kirik sai aga uue oreli. Linna hariduselu olulisemaks sündmuseks oli Peipsi Gümnaasiumi tööle hakkamine, kus õpivad nüüd nii eestlased kui ka venelased. 2015 aasta oli oluline tähis turismi arengus Mustvees. Perekond Pajula eestvedmisel avati Mustvees hotell Ankur, mis on valmis vastu võtma ka kõrgeid külalisi. Kindlasti on sümboolse väärtusega linna uus kell keskväljakul, mis loeb Mustveele tema ajaloo uut aega.

Raamatuesitlus "Ühe Mustvee silla kolm lugu"

11.detsembril 2015. aastal toimub Mustvee Kultuuripalee galeriis, kell 14.00, fotoraamatu "Ühe Mustvee silla kolm lugu" esitlus, mis räägib legendaarse Peipsi pealinna Mustvee silla kolmest ajastust.

Linna esimene puusild valmis Vene tsaariajal 1900.aastal, moderne betoonist insenerilahendus valmis Eesti Vabariigi ajal 1934. aastal ning nüüd, sel aastal avati uus, ilusaim Eesti linnasild, Euroopa Liidu ajastul.

"Peipsi pealinn Mustvee areneb viimastel aastatel eriti kiiresti, uuendatud sadama, piirkonna uhkema hotelli kõrval, saime sel aastal ka Eesti ilusama linnasilla. Sillad, nagu ajaloost teame, ehitatakse sajanditeks. Nüüd on see ajalugu raiutud raamatusse. Mustvee võib uhke olla, et  500 aastase ajaloo järel, linna areng jätkub, olles tükike nii Eesti kui ka Euroopa Liidu arengust, " kinnitab Mustvee linnapea Max Kaur     

Raamatu "Ühe Mustvee silla kolm lugu" autorid on Mustvee kultuurikeskuse juht Laidi Zalekešina, Mustvee Linnaraamatukogu spetsialist Anu Ots ja Mustvee linnavalitsuse liige Aive Tamm.

Peipsi pealinn Mustvee saab uhke hotelli

27. novembril 2015 a. avatakse Peipsi pealinnas Mustvees Hotell Ankur, mida võib Euroopa hotellide klassifikatsioonis võrrelda lausa kolme tärni hotelliga. 

Mustvee Hotell Ankur asub Peipsi pealinna keskväljakul, Kultuuripalee ja linna pargi vastas, samas on ka rahvusvaheliste liinide bussijaam. Uues hotellis on restoran ja baar, kus saab mõnusalt aega veeta hommiku-,lõuna- või rikkaliku õhtusööki juures. Hotellis on ka kauplused, kus saab osta kõike vajalikku kuni ülikonna ja õhtukleidini.

"See aasta on olnud Mustvee linnale edukas avasime uuendatud sadama, linnas valmis Eesti ilusaim sild. Nüüd on linnas ka uhkeim hotell piirkonnas, kus on võimalik väärikalt vastu võtta turistide kõrval nii ärimehi, ministreid, miks mitte presidente. Turism areneb siinkandis aastalt aastasse, paljud tahavad tutvuda unikaalse kultuurilis - religioosse piirkonnaga, kus saab külastada põnevaid kultusmälestusmärke ning naudida orelikontserte. Aga külastada saab ka muuseume või tegeleda harrastuskalapüügiga nii suvel kui talvel nind loomulikult romantilised laevasõidud ühel suurimal Euroopa järvel, " leiab Mustvee linnapea Max Kaur.

Viimastel aastatel areneb Peipsi pealinn Mustvee eriti kiiresti. Üle 500 aasta ajalooga kahe keele, kolme kultuuri ja viie kirikuga linn on saanud viimasel aastal ka kõige ilusama silla Eestis, renoveeritud sadama, mis saab järgmisel aastal 100 aastaseks, uue sadamahoone, põhjakai, slipi ning uhke paadisadama. Mustvee luteri kirik sai uhke oreli ning nüüd on nii linnakodanikel kui ka külalistel võimalus külastada orelikontserte.

Minu ema, Eesti priimabaleriin Larissa Kaur 74

31. oktoobril 2015 a. saab 74. aastaseks minu ema, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegne priima Larissa Kaur. Priimabaleriin Larissa Kaur on tantsinud Estonia teatri laval 20 aastat. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris», ja palju teisi tipprolle.  See oli õnnelik aeg eesti balletile, mis emale tähendas ka isiklikku lähedast tutvust balleti maailmatähtedega, nagu näiteks Rudolf Nurieviga St.Peterburgist.  

Kümme aastat tantsis Larissa Kaur ka Astorias ning Viru varietees. Larissa Kaur oli 60ndate Eesti ilusaim naine, kes peale priimabaleriini rolli rahvusooperis Estonia oli ka Eesti ja Ida-Euroopa suuremate ning populaarsemate moeajakirjade fotomodell. Ta poseeris korduvalt ka meie kohaliku moeajakirja «Siluett» kaanetüdrukuna.  Ta oli kaunitar, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud suured maalikunstnikud. Näiteks nagu Olev Subbi. Ja tolleaegsed ajakirjanikud ristisid ema suisa Eesti Elizabeth Tayloriks. Ta inspireeris Georg Otsa, Eri Klasi, Peeter Sauli, Sulev Nõmmikut, Eduard Tubinat. See pole lihtsalt tunne, et eesti kultuuri tipphetked oli just 60 - 70 aastad, kus osaline oli ka minu ema.  

Tänagi konsulteerib pikaaegne Estonia Rahvusooperi priimabaleriin Larissa Kaur mõnikord koreograafia vallas, viimati sättis ta meie noorte iluuisutajate klassikalist koreograafiat.

Palju õnne, ema!

Johannes Lauristini müstiline kadumine

29. oktoobril 2015.a. möödub 116. aastat Johannes Lauristini sünnist. Suurim müsteerium on aga tema surmaasjaolud. Johannes Lauristin kadus Punaarmee paanilise põgenemise käigus Tallinnast 1941.aasta augustis. Eesti NSV valitsuse liikmed oleksid pidanud viibima laeval Vironia, mis suundus Leningradi, kuid Lauristini seal kindlasti ei olnud. On esitatud versioon, et ta võis olla jäämurdjal Suur Tõll. Nõukogude võimude ametlike teadeannete järgi hukkus Johannes Lauristin 28. augustil 1941. aastal Tallinnast Leningradi evakueerudes eskaadrimiiniristlejal Jakov Sverdlov. Pole olemas aga mingeid dokumentaalseid tõendeid või tunnistajate ütlusi, mis  seda kinnitaks. Meresõjaajaloolase Mati Õuna raamatus "Võitlused Läänemerel. Suvi 1941"  tuuakse andmeid, et Lauristin lasti nõukogude võimuesindajate poolt maha. Võis olla nii, et nõukogude sabarakkude põgenemise käigus ei mahtunud või ei jõudnud inimesed laevadele, vastavalt instruktsioonidele kuulus sel juhul kõrge võimukandja likvideerimisele, et ta sakslaste kätte vangi ei langeks. Seega on esitatud väide, et NKVD ohvitser lasi Lauristini lihtsal maha. Kindlasti kui see nii oli, siis on olemas vastav raport Moskvas. Seni pole sellest aga midagi kuulda olnud. Mäletatavasti Stalini poolt põrandaalusele tööle jäetud EKP KK I sekretär Karl Säre andis end sakslaste kätte vangi ning ta andis üles ka kõik Eestisse jäänud kommunistid. Nii hukkus Arnold Rüütli naise Ingrid Rüütli isa, tuntud kommunist ja rahvakomissar Neeme Ruus. Mis juhtus aga Johannes Lauristiniga? Võib-olla ikkagi libises kogenud illegaal NKVD haardest ja  kadus ööhämarusse? Valenime all elades elas üles sõja ja jälgis pargis puude varjust tütar Marjut jalutuskäigul Kadriorus? Vanuse järgi võis Johannes Lauristin tervitada olümpiamänge Tallinnas 1980. aastal ning miks mitte ka Eesti iseseisvuse taastamist 1991, aasta augustis, laulva revolutsiooni liidri, peaminister Edgar Savisaare poolt, kui oli saabunud Lauristini enda salapärase kadumise 50. aastapäev.

Gustav Naani tähevalgus

Akadeemik Gustav Naan suri Eesti iseseisvuse taastamise järgsel kolmandal aastal. Järgmisel aastal suri ka tema vend Johannes, kes oli Nõukogude Eesti parteinomenklatuuri tüüpiline esindaja. Akadeemik ise tüüpiline ei olnud, ta kippus alati raamidest välja. Ja miks ta üldse suri? Kuigi tal oli olnud infarkt ka varem, oli tema lahkumine ootamatu, sest ta polnud liiga vana. Räägitakse, et akadeemik elas eraldatuses, üksinduses, sundpagenduses, kuhu ta end ise oli sulgenud. Et abist, mida kolleegid talle pakkusid, Naan keeldus. Vend meenutab, et Gustav rääkis : "nad tahavad, et ma nälga sureksin, ma siis suren nälga". Kes tahtis, et ta nälga sureks, kui tal on 5 toaline korter ja suvila Vääna-Jõesuus, kui ta sai personaalpensioni ning abi pakkusid talle nii pereliikmed, kolleegid akadeemiast, tuttavad? Meenutades tema närvilisi esinemisi Urmas Oti telesaadetes, jõuad paratamatult järeldusele, et akadeemik kippus end ise ülekeerama, end vastandama ühiskonnale, kes oli saanud kätte kõige ihaldatavama, vabaduse. Kadastik avaldas tema viimasel eluaastal Postimehes pea iga kuu vähemalt ühe loo tema sule alt. Ta oli endiselt vahe, aga kaeblikud noodid torkasid silma siin ja seal. Vetemaa on viidanud, et Naan võis huvituda ainut nendest naistest, kes teda jumaldasid. Millest võib järeldada, et jumaldajaid polnud ning akadeemik tundis end ebamugavalt. Kas võis teda häirida, et talle tehti avalikkuses etteheiteid? Aga neid tehti ka enne iseseisvuse taastamist. Ja kuidas sa saadki eeldada, et poleemikasse laskudes, sind ei rünnata?

Ühesõnaga raske juhtum, kus mattev ego ja süvenev rahulolematus tegid tervisega oma musta tööd. Nüüd kirjutatakse temast romaane ja lavastatakse näidendeid. Temalt endalt mingeid memuaare ei ole, kõik aga meenutavad teda. See eelpool toodud iselomustused on küllalt ootamatu vaatepilt, arvestades seda et näiteks teda ENEst või Tõraverest tundvad inimesed on leidnud, et ta oli erakordselt meeldiv inimene, kellega koostöö laabus. Samas on tohutu hulk ajaloolasi, kes on  teda portreteerinud kui suisa stalinistina, ideoloogilise satraapina. Selle ohvriks on läinud ka totaalselt harimatu Merle Karusoo oma skemaatilise "Sigma Tau-C705". Naan oli tegelikult värviline, ta kiiskas igasugust värvi nagu kosmiline paabulind. Kui ikka mõelda mehele, kes Kaug-Idast oli komsomoli suunamisega saabunud Leningradi ülikooli õppima, kes stalinlikule noorele kohasena valmistas end ette snaiperi ja mootoratturina, kes sõja esimestest päevadest tormas rindele ning keda pillutati suisa fašistide tagalasse, kus elu kaotasid enamik ning mõtlema sellele, kelleks sai mees, kes Eestit nägi esimest korda 25 aastaselt, kes pidi õppima korraliku eesti keelt rääkima ning kes pidi hakkama saama ikka päris euroopalikus eesti kõrgkultuuri maailmas, siis näeme seda tohutut arengut, muutumist. Mille käigus ka tema muutis Eestit, eesti rahvast. Akadeemik Einasto kirjutab: "Naanil ei olnud mingeid illusioone nõukogude tegelikkuse kohta." Aga kuidas saab ta olla siis stalinist? Argumendina tuuakse siis mingid Stalini aegsed kirjutised kodanlikest natsionalistidest ( nagu oleks millegi muu kirjutamine parteikooli õpilasele, veendunud kommunistile tolajal olnud võimalik) või Naani mõttekäiku, et Stalin oli Nõukogude Liidule optimaalne variant. Tegelikult argumenteeris Naan, et koonduslaagrite autor Trotski oleks veelgi suuremate repressioonidega väljatulnud ning Buhharin peale jäämine oleks viinud kaotusele sõjas hitlerliku Saksamaaga, sest industrialiseerimisega oleks hilinetud. No Naanile väga meeldis spekuleerida variantide üle ajaloos, mis mitte kunagi ei realiseerunud, ei saanud teoks, otsides nii endale kandepinda. Näiteks tema konstruktsioonid Pätsist ja Laidonerist on jõudnud lausa Ilmjärve raamatutesse. Kõige suuremaks patuks on aga Naani puhul peetud kaebakirja, mida ta saatis partei Keskkomiteesse seoses "40 kirjaga", see pidi kindel märk olema, et tegemist oli ohtliku reaktsionääriga. Ega see nüüd ilus tegu ei olnud, panna nüüd paberile, et Kaplinski ja Valton on vaja snaiperitulega mahasuruda. Kuna tema kirja sisu aastaid hiljem hakkas tiirlema, siis võis see olla ebamugavustunde, eneseõigustamise põhjustaja 90-aastatel. Aga tegelikult me ikkagi ei tea Naani kirja täieliku tausta. Naan on solvunud Kaplinski ja Valtoni peale seoses terava poleemika peale lehtedes ja üritustel. Samas on Naani kirja sisu ja toon sellised, mis viitavad tellimusele. Naani KGB väljasõidutoimik puudub, ei ole meile kättesaadav. Kas vana diversant võis täita kirja saates KGB palvet? Vaino ja Ristlaan pidasid kogenud bürokraatidena õigemaks Naani pöördumist ignoreerida. Sinna see suri. Täna löövad aga paljud selle üle lamenti, et vaata kus tõbras. Siinkohal tahaks küll oma viis kopikat lisada. Asi on selles, et Naani enda kohta kirjutatud kaebakirjad parteikomiteedesse ei mahuks ilmelt ühte kappi ära. Naani peale kaevati kogu aeg. Ta jõudis juba Stalini ajal mõnede tema teaduslike oponentide arvamustes rahvavaenlase staatussesse. Hruštšovi ajal aga kihutati kommunist Naan välja nii EKP Keskkomitee ridadest kui ka asepresidendi kohalt Teaduste Akadeemias. Einasto on meenutanud juhtumeid, kus Teaduse Akadeemia president Karl Rebane on suisa rahva ees Naanile kallale karanud seoses Naani järjekordse parteid ja valitsust riivanud seisukoha tõttu. Naan oli isepäine. Ta tahtis ühiskonna ellu rohkem teadusliku mõtlemist, mis tavaarusaame kahtluse alla seaks. Ta otsis argumente ja vaidles. Lehtedes ja ajakirjades. Õige populaarteaduslikult. Isegi akadeemik Kipper kahtles, kas Naan ikka on teadlane. Einasto on selle peale diplomaatiliselt vastanud, et ehk pole aeg veel kättejõudnud Naani hindamiseks sellest vaatevinklist. Teisalt on paljud kolleegid viidanud, et Naan on teaduseorganisaatorina Eestile rohkem andnud kui kõik need Laarid ja Kamad kokku. Ja eks nemad tea. Kuid sügavamal kui kusagil mujal on Naan rahva mälus mõtlejana, kes mõjutas mõtlema. Isegi Daniel Vaarik proovib tema kingi, kuigi need on Vaariku jaoks ilmselt liiga suured. Aga proovijaid on teisigi. Sest Naani eeskuju arvamusliidrina mõjutada ühiskonda ratsionaasete, teaduslikult põhjendatud argumentidega, köidab, ja köidab paljusi. Naan oskas mõelda globaalselt. Naan loomulikult ei uskunud Eesti iseseisvuse taastamise võimalusse. See polnud tema jaoks ratsionaalne. 1991 suvel hoiatab ta Teaduste Akadeemia raamatukogu uksel sõpra Tõrvaverest, et Vene tankid on tulemas. Ja jälle oli Naanil  õigus, nad tulid. Kuid mõeldamatu teostus, Euroopa  üks väiksemaid rahvaid taastas oma riigi. Naan seda ei teadnud, aga selles oli "süüdi" ka Naan ise. Teadusorganisaatorina tõstis ta Eesti teaduse uuele tasemele, mõtlejana seadis ta arvamusliidrite ette uue, kõrgema lati. Tema tegevus tahestahtmatult valmistas nii iseseisvuse taastamist ette. Kas või sedasi -  Naan oli ENE peatoimetaja, tema asetäitja oli filosoofiadoktor Lembit Valt, aga Valdi aspirant oli Edgar Savisaar... Naani pojapoeg Denis Naan kirjutab täna laule Moskvas suurest kodumaast, sellisest maast, kus on vihm lumega. Tema vanaisal vedas rohkem, kaugelt Vaikse ookeani kaldalt jõudis ta Läänemere liivaluideteni ning jättis maha jälje, mis saadab meile oma tähevalgust ikka veel.

NATO laevad võiks päästa „Estoniat“

Estonia vajab tõde. Estonial ligi tuhande inimese uppumine ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidus lõputult saladuselooriga kaetuks. Ule 20.aasta on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber. Selge, et vajame uue sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni kus efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärgil, peaks kuluma ka hukkunute sugulased. Eestis on saabunud aeg, kus ärimaailmas ja poliitikas tulevad ilmsiks saladused ja tehingud, millest on möödunud aastaid. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Selgitusi peaksid hakkama andma tolleaegsed Soome, Rootsi, Eesti juhid ning EL ja NATO juhtkond, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.

Tegemist ei ole õnnetusega. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel NATO suurõppused. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks NATO väed, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Tänaseks on üheselt saab selgeks, et tegemist ei olnud õnnetusega. Kes oli selle tragöödia organiseerija, kes läbiviija ja kes vastutab hukkunute perekondade ees, sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka laiem Euroopa avalikkus. Ka ise olen asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses õde ja vanaema ning armastatava inimese.

Uus Estonia uurimiskomisjon. Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Arvan, et tähtis oleks uude võimalikku moodustavasse komisjoni kaasata, efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise nimel, ka hukkunute sugulased. Omaksed ja lähedased uurimiskomisjonis oleks loogiline, demokraatlik ja loomulikult inimlik samm.

Küsime Herman Simmi ja Mart Laari käest. Ei maksa unustada, et parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Herman Simm. Just Harjumaa paiknesid siis Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. Oli ju Simm Mart Laari usaldusalune ning temast tehti õige pea Eesti politseipealik. Kuna Simm pani kindlasti pihta ka Ameerika saladused, siis andkem ta USA-le välja.

Estonia peab üles tõstma. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitaks, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus, et see on sama oluline kui lääneliku demokraatia juurutamine Afganistanis ja Iraagis ja Süürias jne. Olen ise seisukohal ning toetan siinjuures rootsi ja eesti poliitikute arvamust, et tõe nimel peab parvlaeva Estonia üles tõstma. Arvan, et võttes arvesse eelmainitud fakte saaks NATO 1994.aasta septembris Läänemeres uppunud parvlaeva Estonia ülestõstmisega hakkama. Kallis ta tõesti on, aga tänapäeval tehniliselt täiesti võimalik. See oleks igati asjakohane, loogiline samm. Aatomiallveelaev Kursk ju tõsteti! Isegi "Wasa" tõsteti üles sajandeid hiljem. Küsimus on riigi tegelikes prioriteetides. 

KAPO tegelgu parem Savisaare tapmiskatsega

Meediashow võimaliku altkäemaksu ümber Tallinna linnas toimuvatel ehitustel on olnud vägev. Inimesed peavad siiski endale aru andma, et meediapilt pole elu.

Alati võib leiduda mõni ärimees, näiteks keegi Slava, kes kingib sünnipäevaks kella ja pärast seda jookseb kaitsepolitseisse üles andma, et "õhus on kolossaalne altkäemaks". Nii mõnigi ärimees loodab oma eesmärke saavutada manipuleerimise, valetamise ning provokatsioonide kaudu. Kas meil peab siis selle pärast elu elamata jääma? Võtke nüüd neid altkäemaksu lugusid linnaehituses realistlikult.

Tegemist on reasündmusega. Kogu maailmas on neid altkämaksu lugusid linnaehituses kokkulugematu arv. Ei ole see olukord meil Tartus või Pärnus sugugi teistmoodi. 

Hoopis teine asi on altkäemaks Alstomilt, siin on meie KAPO vait nagu sukk, sest sellega on seotud selle erakonna juhid, kes KAPO peadirektori asetäitjale neid tellimusi teiste erakondade mustamiseks annavadki ! Muide pane tähele, antud KAPO peadirektori asetäitja teinud teist nägugi, kui selle partei esindajad võitlesid välja elamislubasid Venemaa allmaailmategelastele, "Winnie-Puhhi" käsilastele.  On selge, et Savisaare vastu suunatud lool on poliitiline alltekst, mis suunatud suurima opositsioonipartei liidri vastu. Ütleks veel enam. On selline kahtlus , et Savisaare võimalik tapmiskatse märtsis ning antud altkäemaksuafääri on juhitud ühest keskusest ning eesmärgiks iga hinna eest Savisaarest vabanemine. Nii öelda koha tegemine kellegile teisele. Näiteks silmaspidades vene valijad. Nii võibki arvata , et KAPO kognematut peadirektorit on jälle tillist tõmmatud. Järgekordne nobekäpp "Simm " või "Dressen" on suunanud protsesse oma huvides. Pole see mingi vandenõuteooria, sest kaitsepolitsei juhtivtöötaja Indrek Põder vahistati ja pandi vangi, sest püüdis kogu Eesti riigaparaati panna tantsima Moskva tegelinskite pilli järgi. On kahtlus, et välismaised eriteenistused on KAPOt ennegi koostööle meelitanud, et  KAPOga manipuleerides saavutada oma eesmärke. 

Endiselt on vastuta küsimused, mis tekkisid seoses Edgar Savisaare ootamatu haigestumisega märtsis 2015. Pärast seda kui ootamatult kokku kukkunud Vene tippajakirjanikul Vladimir Kara-Murzal oli täpselt samasugune kliiniline pilt nagu Savisaarel ning Karza-Muzra väidab kindlalt, et ta mürgitati, oleks KAPO pidanud ammu olema tagajalgadel. Võimalik atendaat Eesti poliitilisse eliiti kuuluva opositsiooniliidri, ekspeaministri vastu on Eesti poliitilises praktikas enneolematu asi. On kaotatud asjatult palju aega.  Sellistes asjades jäljed jahtuvad ja mõne aja pärast kaovad üldse.

Aga kujutagem ette teoreetiliselt juhtumit, et näiteks midagi sellist toimub mõne suure lääneriigi opositsioonipartei juhiga. Võite kindlad olla, et tolle lääneriigi õiguskaitseorganid on kohe tagajalgadel. Miks? Aga sellepärast, et lääne demokraatias on opositsioon  - "Tema Majesteedi Opositsioon", lahutamatu osa võimustruktuurist, sama tähtis kui võimulolev partei. Faktiliselt on opositsioon õiguskaitseorganite ülemus, nii nagu on seda võimupartei. Opositsiooni kaitstakse sama valvsalt kui valitsust, sest võõrriikide huvi on mõjutada mitte ainult tänast, vaid ka homset poliitikat. Meil siin Eestis lääneriigi järele ei lõhna. Opositsioonipartei juhtivad tegelased on pideva jälitamise, uurimise ja kohtu alla andmiste subjektid. Kui nendega aga midagi juhtub, siis õiguskaitseorganid ei kõssagi. Et küsite, kus on KAPO avaldus pärast ekspeaminister Savisaarega märtsis juhtunut? Õige, seda ei ole. Ja uskuge mind, see ei ole normaalne. Kindlasti on väga oluline see, mis juhtus Edgar Savisaarega. Veel tähtsam aga on see, et demokraatlik riik reageerib sellele, mis toimub tema tähtsaima opositsiooniliidriga. Normaalses olukorras vastav organ uurib ja teeb avalduse. Et näiteks, asja uuriti ja midagi kahtlast ei tuvastatud. Nii tehakse, et informeerida üldsust, võtta maha asjatuid kahtlusi. Ei ole tähtis, kas toimus midagi kahtlast valitsuspoliitiku või opositsioonipoliitikuga. Näiteks Saksamaal, pärast juhtiva Bundestagi saadiku Andreas Schockenhoffi surma, mille puhul arvati mitteloomulikku surmapõhjust, asuti kohe asja põhjalikult uurima ning kohus käskis viivitamatult teha lahkamise. Me elame nüüd maailmas, mis on sarnane külma sõja aegse tapmiste ja mürgitamiste maailmale. On inimene, on probleem, ei ole inimest, pole probleemi. Võtkem näiteks  uudis Londonist, kus tuntud tegelane on mürgitatud gelsemium elegansiga. Ei, me ei loe konspiroloogilisi spioonilugusid, see on uudis pärismaailmast. Peame endale aru andma, et ka Eesti suguses riigis on olemas selge ja pidev oht, et välised jõud võivad rünnata, manipuleerida mitte ainult võimupoliitikuid, vaid opositsionääregi. See oht on pidev ja jääv. Seepärast oli Eesti eriteenistuste õige käitumisjoonis väga oluline. Aga antud juhtumis oli see käitumisjoonis vale.

Edgar Savisaare pärast aga täna ei maksa muretseda. Igasugu kaudseid seoseid tekitada selle pinnalt, et tal on mingid vanad sõbrad, kes olid tema sõbrad ka aastakümneid tagasi ning kes on tõesti teda toetanud igasugusel aegadel, kõigel sellel puudub kriminaalõiguslik perspektiiv. Savisaar jätkab nii Keskerakonna esimehena, Tallina linnapeana, varsti võib - olla ka peaministri, miks mitte Vabariigi presidendina. Teie käed  on lühikesed, laula revolutsiooni liidrit te juba ei püüa, sest me ei "viitsi mõeldagi püüdjate paelust, kuid püüdjail on vaja just vaba last. Ainult, et Edgar Savisaar on vaba liider, kes ei põgene, vait jääb oma rahvaga lõpuni!

Peipsi pealinna keskerakondlased esitasid erakonna esimehe kandidaadiks Edgar Savisaare

16. septembril 2015.a. Peipsi pealinna Mustvee Keskerakonna osakond tegi otsuse, et esitavad Keskerakonna XV kongressile erakonna esimehe kandidaadiks Tallinna linnapea, ekspeaminister Edgar Savisaare, laulva revolutsiooni liidri.   

"Otsustasime osakonna koosolekul, et kuigi ametlikult saab erakonna esimehe kandidaati esitada alates 1. novembrist,  pole meil siiski mõtet niikaua oodata, et oma positsioon teatavaks teha. Toetame erakonna esimeheks Edgar Savisaart ning küllap me selle siis 1.novembril ka ametlikult vormistame, " ütles Mustvee linnapea Max Kaur.

Keskerakonna XV kongress toimub 29. novembril Tallinnas, Tondiraba Jäähallis. Kongressil valitatakse erakonna esimees, juhatuse liikmed, revisjonikomisjoni liikmed ning aukohtu esimees. Kandidaate erakonna esimehe, juhatuse liikmete, revisjonikomisjoni liikme ning aukohtu esimehe kohale saab esitada ajavahemikul 1.- 16. novembrini. 

Meie kuninganna

Märkamatult ületaski kuninganna Elizabeth II oma esiema India keisrinna ja Briti kuninganna Victoria rekordi. Victoria valitsemisrekord aastast 1837 kuni surmani aastal 1901, mis tundus ületamatuna, ületati tõesti märkamatult ning Elizabeth II ei näita kustumise märke.  

Victoria saamine Inglismaa etteotsa oli dramaatiline, kuigi Inglismaal ei ole kunagi olnud traditsiooni, et monarh peab olema mees. Trooni pärib monarhi poja puudumisel lähim sugulusliin olenemata sellest, kas tegemist mehe ja naisega. Ja kuigi Victoria meesugulased olid elus ja terved ning ka neil olid järeltulijad, pälvis krooni Victoria kui monarhile lähim sugulane. Ka Elizabeth II pälvis krooni kui kuninga tütar, kuigi kuninga vendi ning nende meesjäreltulijaid oli küll ja küll.

Kuid et ta püsib troonil kauem kui Victoria? 1952. aastal oli seda raske uskuda. Täna aga juba rohkem, kuna Elizabeth II ema, kelle nimi oli samuti Elizabeth, elas 101 aastaseks. 

Pikad valitsemisajad on nii mõnegi Elizabeth II esiisa firmastiil. Elizabeth II esiisa on ka Eestimaa kuberner ja Tallinna kindralkuberner prints Peter August Friedrich, Holstein-Becki hertsog. Ta valitses 18. sajandil Eestit pea pool sajandit. Rohkem kui Ivan Käbin. Hämmastav, et Elizabeth II abiellus Kreeka ja Taani printsi Philipiga, kelle otsene meesliinis esiisa on samuti prints Peter August Friedrich, Holstein-Becki hertsog, Eestimaa kuberner ja Tallinna kindralkuberner ning prints Philip on juba 94 aastane!   Pole ime, et kuniganna tundis nii suurt huvi visiidi vastu Tallinnasse, kuigi nagu mäletame valutas kuningannal visiidi ajal tugevalt selg ning tal tuli pärast Eesti reisi minna operatsioonile. Aga näete uudishimu sai võitu, "Kolme õed" aknast sai siis vaadatud, mida see esiisa Peter August Friedrich siis valitses siin.

Eestimaad on valitsenud ka teised Briti kunigaperekonna sugulased, seega on ajalooline side meie vahel tugev. Andku jumal aastaid Elizabeth II, meie kuningannale!  

Eesti rahvas on alati olnud paadirahvas

Paadilaat 2015, mis toimub 12.-13. septembril Peipsi pealinnas Mustvees,  on Eestis esimene vee peal toimuv veesõidukite ostu-ja müügiüritus. Paadilaat 2015 ootab uusi ja kasutatud veesõidukeid ning muu merevarustusega kauplejaid Mustveesse. 

"Eesti rahvas on alati olnud paadirahvas, meil jätkub nii merd, suuri järvi ning pikki jõgesid. Meremeeste ja kalurite traditsioonid elavad täna tõusvas purjetamisektoris, mootorjahtide ja purjejahtide arv on tõusuteel. Mustvee tahab anda oma osa, et Eesti traditsioonid elaksid ning veesõidukite sektori buumiaeg kestaks,  " kinnitab Mistvee linnapea Max Kaur. 

Laat toimub järgmistel aastatel kahes Eestimaa ilusas paigas: mere ääres Grand Holm Marina sadamas Haapsalus ja sisevetel Mustvee sadamas Peipsi järve ääres.
 Laat toimub kaks korda aastas: kevadel hooaja alguses ja suvel hooaja lõpus. 
Paadilaat annab reaalse võimaluse paadihuvilistele tutvuda soetatava sõiduvahendiga vee peal.

Kas Roosevelt poleks Eesti presidendiks sobinud?

Küünilised arutelud selle ümber, kas jala kaotanud inimene võib - olla linnapea, sest tema ametiülesannete täitmine läheks kallimaks maksma kui kahel jalal käival inimesel, toob meelde paralleelid ajaloost. Huvitav, kas ameeriklased ka arutlesid selle üle, et ratastoolis tiirutav Franklin Roosevelt läheb presidendina ameerika maksumaksjatele liialt kalliks maksma? 

Kui aga nii madalale juba laskutakse, siis esitaks mina ka omalt poolt küsimuse. Äkki oleks üldse odavam olnud Edgar Savisaart kaitsa Kaitsepolitsei poolt? Siis poleks äkki üldse sellist küsimust tekkinud? Eriti pärast seda, kui täpselt samasugused sümptoomid olid ka mürgitatud ajakirjanikul Vladimir Kara-Murzal, siis on küsimus sellest, millega meil üldse tegu oli,  vägagi asjakohane. Ainult Kaitsepolitseilt kuidagi kommentaari ei saa. 

Edgar Savisaar tuleb toime nii erakonna esimehena, nii Tallinna linnapea kui vajadusel peaministrina. Muide Peipsi regiooni keskerakondlased esitavad ekspeaminister Edgar Savisaare kindlasti Vabariigi Presidendi kandidaadiks. Sai ju legendaarne Franklin Roosevelt presidendina 12 aastat USA juhtimisega hakkama, saab ka Edgar Eesti juhtimisega presidendina hakkama kahe ametiaja ehk 10 aasta jooksul.

Edgar Savisaar on meie vabaduse põlvkonna president

Eesti iseseisvuse taastamise päeval tõuseb Vabaduse väljakul lavale inimene, kes tõi Eestile vabaduse. Peaminister Edgar Savisaarele oleme tänuvõlgu, et täna võime elada Eestis vabalt. Edgar Savisaar on meie vabaduse põlvkonna president.

Vabadusel ja selle hoidmisel on vägagi konkreetne hind

20.august 2015 Eesti iseseisvuse taastamise järjekordse tähistamise aeg on käes. Lähiajaloo iseseisvuse taastamise periood oli täis dramaatilisi hetki, mis liitsid kogu rahva ühtseks. 24. aastat tagasi sündinud noored on kujunenud omanäoliseks Vabaduse põlvkonnaks. Juba täna on nende noorte mõtteavaldused ja arusaamad ümbritseva maailma kohta teistsugused: julgemad, liberaalsemad, globaalsemad, avatud maailma hindavad. Neil on sisemine vabadus võrdselt oluline riigi vabadusega, iseseisvus on mõiste, millele nad oskavad toetuda juba enne täisealiseks saamist.Eesti riigi taasiseseisva tähistamise ajal tunnen ka mina, Peipsi pealinna linnapeana ja muukeelse eestlasena, siin riigis sündinuna ja üles kasvanuna, muret meie vabariigi edukuse ja vabaduse hinna pärast. Võib-olla on see paljudele, tuhandetele minu sarnastele muukeelsetele eestlastele, järjekordne võimalus mõelda selle üle, mida tähendavad tegelikult sõnad vabadus, vaba riik, iseseisvus. Eesti on 100.aasta iseseisvuse tähistamise teel. Jälgides, millised sündmused toimuvad hetkel maailmas, mõistame, et vabadusel ja selle saavutamisel-hoidmisel on vägagi konkreetne hind. Palju õnne iseseisvuse taastanud Eesti!

Torma ja Mustvee omavalitsused nõuavad ministreid Peipsi äärde seoses seakorjuste matmisega

Mustvee linna ja Torma vallavalitsus korraldavad teisipäeval, 18.08.2015, kell 12.00, nõupidamise Mustvee sadamahoones, Vabariigi Valitsuse liikmete Marko Pomerantsi ja Urmas Kruusega, seoses kahetsusväärse olukorra tekkimisega sigade aafrika katku surnud loomade matmisel Torma prügila kinnistul.

Tänaseks on probleemiga seotud kohalikele omavalitsustele – Mustvee linnale ja Torma vallale – laekunud ametkondadelt väga vastakat informatsiooni bioohutuse, turvalisuse, keskkonnaohutuse ja keskkonnanõuete täitmise osas. Torma prügila kinnistule loodi ohtlike jäätmete ladestusala, mille ohutus tuleb garanteerida Keskkonnaministeeriumil.

"Torma Prügila ladestusalade ehitamisel oli peamine väljakutse leida lahendused liigse pinnavee ärajuhtimiseks, kogumiseks ning puhastamiseks. Kuidas tagatakse loodud loomsete jäätmete matmispaiga nõrgvee puhastamine, " küsib Torma vallavanem Triinu Pärsin. Kui esmaseid keskkonnanõudeid ei täideta siis on reaalne oht nii loodus - kui elukeskkonnale. Geotehnikainsener Ago Vilo on tähelepanu juhtinud, et kui korjuste matmiskohas seda vett ei koguta ja puhastata, siis on reovee sattumine põhjavette vältimatu. Seakatku nakatanud sigade matmine võib reostada põhjavee ja see reostus jääb sinna püsima väga pikaks ajaks. "Torma prügila on liiga ligidal Peipsi järvele ning veed võivad valguda ka sinna. Meie hinnangul on tegemist tõsise keskkonnareostuse ohuga," leiab Mustvee linnapea Max Kaur.

Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor ja ministeeriumid on suhtunud Jõgevamaa probleemi üleolevalt ning andnud avalikkusele väärinformatsiooni jäätmete käitlemise ja bioohutuse osas. Meie hinnangul on kogu protsessi näol olnud tegemist tahtliku viiruse levitamisega katkuvabasse piirkonda.

Ministrid  peaksid rahvale, omavalitsustele ja laiemale avalikkusele selgitada põhjuseid, mis on viinud sellise olukorra kujunemisele, milliseid reaalseid meetmeid ja millal võetakse kasutusele keskkonnaohu vältimiseks ja bioohutuse tagamiseks Torma prügila kinnistule loodud ohtlike loomsete jäätmete matmispaigas ning millised on perventiivsed tegevused, et sama stsenaarium ei korduks.

Linnapea Kaur: Seakorjuste matmine on võimalik oht Peipsi järvele

Peipsi pealinna, Mustvee linnapea Max Kaur on mures seakorjuste matmise pärast Torma prügilale, mis asub 1700 meetrit Mustvee linnast ja 3000 meetrit kaugusel Peipsi järvest. Linnapea saatis pöördumise peaministrile, sotsiaalministrile, keskkonnaministrile, maaeluministrile ja siseministrile.

Jõgevamaal Puurmani vallas Altnurga külas asuvas seafarmis diagnoositud sigade Aafrika katku tõttu hukati kõik farmi olnud 6426 siga. Samas utiliseeriti hukatud sigadest loomsete jäätmete käitlemise tehases vaid 100 tonni, samas kui ülejäänud 200 tonni seakorjuseid otsustati maha matta Torma prügimäe territooriumiga piirnevale alale.

"Arvestades sigade Aafrika katku nakatumise senist dünaamikat on selge, et taud Jõgevamaal jätkub ning nõuab uusi sigade hukkamisi. Samas on ilmne ka see, et loomsete jäätmete käitlemise tehase võimsust suurendada ei ole nii kiiresti võimalik ning seega osutub ka tulevikus vajalikuks seakorjuste matmine, mida tõenäoliselt soovitakse teha taas Torma prügila lähistele.

Samas puuduvad andmed, kuidas on seakorjuste matmine korraldatud ning kas on välistatud joogivee saaste.  Puudub ka avalik teave korjuste matmise mõju kohta ümbruskonna põhjaveele. Samuti ei ole teada see, kas on välistatud võimalus, et metsloomad saavad matmiskohast korjuste jäänuseid kätte ja veavad neid laiali.  

Torma prügila asub Peipsi järvest 3000 meetri kaugusel. Saastatud veed valguvad Peipsi järve. Seetõttu on 200 tonni hukatud sigade matmine Torma prügilale probleem ning väga tõenäoline on ka uute seakorjuste massilise matmise perspektiiv, " leiab Mustvee linnapea Max Kaur.

Max Kaur juhib Vabariigi Valitsuse tähelepanu, et Terviseameti pädevuses on muuhulgas keskkonnaobjektide uuringute korraldamine epidemioloogilistel näidustustel, samuti järelevalve joogi- ja suplusvee kvaliteedi üle. Samuti on neil õigus osaleda joogiveega seotud ohuolukordade lahendamisel.

Eelneva põhjal palub Mustvee linnapea Vabariigi Valitsusel teavitada järgmistest asjaoludest:

• Kas Te olete kursis Torma prügila lähistele seakorjuste matmise asjaolude ja tehnoloogiaga.
• Kas Te olete hinnanud seakorjuste matmispaiga võimalikku mõju ümbruskonna epidemioloogilisele olukorrale ning joogi- ja suplusvee seisundile.
• Kas Teil on edaspidi kavas teostada kõnealuse seakorjuste matmispaiga ning selle võimalike mõjude üle oma pädevuse piires regulaarset järelevalvet. 
• Kas Teil on plaan, kuidas takistada võimaliku saastunud vee sattumine Peipsi järve
• 
  

Max Kaur loodab, et Vabariigi Valitsus mõistab ümbruskonna elanike ja kohalike omavalitsuste kõrgendatud tähelepanu seakorjuste massilise matmise küsimuses ning võtab kogu temaatika oma teravdatud tähelepanu alla.

Kogu hasartmängukultuuri eest võiks vastutada riik

18.juulil 2015.a. tähistame kaheksandat sõltuvusvastast päeva lootuses,  et oleme õigusriik. 2006. aastal hakkasime Eestis esimest korda avalikkuses rääkima euroopaliku kultuuri vajadusest hasartmänguturul ning 18.juulil 2007.aastal tegime koos mõttekaaslastega esimese meeleavalduse. Mitmes meeleavaldustes, mis toimusid kesklinnas, Tammsaare pargis, teistes Tallinna linnaosades, Tartus ja Pärnus osalesid ka tuntud arvamusliidrid, ajalooprofessor Jüri Kuuskemaa, Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi, kunstnik Neema Lall, poliitikud erinevatest erakondadest, mitmete usukonfessioonide esindajad jt. See oli märk muutuste võimalikkuse kohta meie ühiskonnas, mida oli tabanud kümnete tuhandete sõltlaste epideemia. Kasiinod, kus möllavad allilmategelased, narkoparunid, prostituudid, kus tapetakse ja pekstakse, ei saanud olla normaalne asi Eesti Vabariigis. 

Sõltuvusvastane liikumine Eestis liigub oma kümnendi poole. See on olnud unikaalne eksperiment kogu Euroopas. Kasiinovastase liikumise survel on vastu võetud 2009. aastal uus hasartmänguseadus, sisse viidud olulised uued regulatsioonid ning oleme saavutanud, et hasartmängukohta arv on vähenenud riigis poole võrra. Mänguautomaadid on nüüd ühendatud Maksuametiga ning isikukontroll kasiinodes toimib. Kehtestatud on ka kord, mis takistab nimekirja kantud sõltlastel kasiinodesse pääseda ning tõstetud on vanust, millest alates on kasiinode külastamine võimalik. Oluline võit on kogu hasartmängukultuuri muutumine, mida demonstreerib Tallinnas kõrgklassi hotelli Hilton ehitus.

Sõltuvusvastast liikumist on toetanud nii meie ühiskonna kultuuri koorekiht kui ka ajakirjandus. Kultuur suudab alati julgelt kurjuse vastu astuda. 2012.aastal initsieeriti kultuuritegelaste ning Tallinna võimude poolt huvitav skulptuuriprojekt „Märka sõltuvust“.  Skulptuuri ideekonkursi žürii, kus olid esindatud Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kujurite Ühendus, Eesti Arhitektide Liit, valis 44 väärika kandidaadi seast välja Salto Arhitektuuribüroo tiimi (Karli Luik, Ralf Lõoke ja Maarja Kask) esitatud töö, teise koha sai maestro Tauno Kangro. Kõikide võitjate kui ülejäänud osaliste tööd olid eksponeeritud Tallinna Linnavalitsuse infosaali galeriis. Eesti Arhitektide Liitu esindas konkursi žüriis tuntud eesti arhitekt, maestro Vilen Künnapu. Maailmas ainulaadne skulptuur (fotol) on plaanis püstitada Tallinn City piirkonda.  

Sõltuvusvastase liikumisel on veel palju plaane. Seoses IT arenemisega on hasartmängud kolinud elektroonilisse keskkonda, kus häirivad meie internetikogukonda ning on ohuks meie alaealistele, aga ka sõltlastele, psühhiliselt haigetele inimestele. See on loomulikult ohtlik tendents. Tähelepanu peab olema suunatud ka tarbija/kliendi kaitsele tervikuna. Ning ka sellele, et kasiinondus jagaks oma tulusid läbi maksude rahvaga. Täna pole meil sellist korda veel majas nagu suures osas Euroopas, rääkimata USAst. Aga ka meie tarbijad nõuavad õiglasemat kohtlemist. Mida teha? On selge, et riik peab asuma täitma tugevamalt oma kontrollifunktsiooni kasiinode üle. Ametnikud järelvalveks ei sobi. Tuleb luua Ameerika eeskujul sõltumatu järelvalveorgan, kes on võimeline tellima sõltumatut, rahvusvahelist ekspertiisi. Ning ka täna olen seisukohal, et kogu meie hasartmängukultuuri eest võiks vastutada riik, näiteks Eesti Loto kaasabil. 

Need on minu ettepanekud riigile kasiinovastasel päeval.

Tallinna juhid osalesid Mustvee uue silla avamisel

Tallinna Linnavolikogu esimees Kalev Kallo ja Tallinna abilinnapea Taavi Aas osalesid neljapäeval, 2. juulil toimunud Mustvee uue silla pidulikul avamisel. Tervitusega esinenud Kalev Kallo rõhutas, et uus ild mitte ainult ei kaunista Mustvee linna, vaid omab ka strateegilist tähtsust.

“Mul on väga hea meel, et Mustvee on saanud seesuguse kauni silla ja kindlasti tuleb sealjuures tunnustada Maanteeametit, kõiki projekteerijaid, ehitajaid ning ehitusjärelevalvet tänu kellele see projekt ellu kutsuti ja täide viidi,” rääkis Kallo, “siinne varasem sild oli ehitatud juba üle 80 aasta tagasi ning seega paratamatult ajale ja linna arengule jalgu jäänud.” “Soovin kõigile mustveelastele kaunist pidupäeva, püsigu see uus sild kindlatel sammastel ning aidaku teie linna arengule kaasa!” lõpetas Tallinna Linnavolikogu esimees Kalev Kallo.

Peipsi pealinn Mustvee sai uue silla

2. juulil 2015. aastal pidulikult avati Peipsi pealinnas Mustvees linna sild, mis ehitati Maanteameti poolt valmis aastaga. Peipsi pealinna silla maksumuseks ligi 700 000 euro. Varasem sild oli ehitatud 1934. aastal ning see avati Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi poolt.    

"See on ajalooline sündmus, sillad ehitatakse sajanditeks ning see ei ole mitte ainult Peipsi regioonile oluline sündmus, vaid kogu Eestile.  Peipsi pealinn Mustvee on oma üle 500aastase ajaloo järel selgelt tõusuteel. Oleme uhked, et Peipsi pealinn saab kõige ilusama silla Eestis. Täname Maanteamet ja silla ehitajaid," tõdes Mustvee linnapea Max Kaur.

Silla rajamisel arvestati Mustvee arenguplaanidega ja sild on ehitatud nii, et selle alt saaksid läbi sõita väikelaevad. 

Peapiiskop Urmas Viilma pühitseb Peipsi pealinna kiriku oreli

27. juuni 2015.a., kell 17.00 EELK peapiiskop Urmas Viilma pühitseb Mustvee kiriku uue oreli, millel kõlab esiettekasdes maestro Toomas Trass "Te Deum" ning konsertil astub üles ka Hortus Musicus. Kontsertil kõlavad G.Gabrieli, W.Byrdi, C.Monteverdi looming ning oreliimprovisatsioonid.  

"Tervitame EELK peapiiskopi Urmas Viilma Peipsi pealinnas. Mustvee on kirikute linn ning linnavõimule on tähtis, et koguduste elu edeneks. See on ka turismi arengu seisukohalt oluline. Tahaks eriti tänada Enok Haamerit, meie Peipsi pealinna vaimset isa, tema panus kohaliku elu edendmisel on hindamatu," leiab Mustvee linnapea Max Kaur.

Aasta tagasi sai Mustvee EELK annetuseks Soome usuvendadelt unikaalse oreli, mis Mustvee linna ja eraannetuste toel õnnestus toimetada ja paigaldada poolteistsada aastat vana kiriku peasaali.

Mustvee EELK preester on Enok Haamer, kes teenib kogudust enam kui  50 aastat ning hiljuti tähistas oma 80.aastast juubelit.

Akadeemik autoriteet

Kohtusin Venemaa ekspeaministri, akadeemik Jevgeni Primakoviga Moskvas, 2012 aasta varatalvel. Isegi 83 eluaastal oli ta elu nautiv, huvitatud ning fundamentaalne. Tbilisis üleskasvanud Primakovil olid loomulikult kaukaaslase kombed, kuigi viimasel ajal võis vene lehtedes rohkem lugeda tema juudi päritolu onust Tbilisis, kes  oli arst. Primakovi päritolu ongi jäänud tänaseni segaseks, me ei tea midagi tema isast. Šokeerivam fakt on see, et ta oli Nõukogude valitsusjuhi Aleksei Kossõgini hõimlane. Primakovi grusiinlasest naine oli sugulane Kossõgini tütre mehele. Primakovi grusiinlasest naine ja nende abielust sündinud ainuke poeg olid Primakovi elu suurim tragöödia. Tema poeg suri noore mehena Punase väljaku paraadi ajal. Suri ka abikaasa. 

Moskvas idamaid tudeerinud Primakov tegutses pikka aega ajakirjanikuna, kui omas parajat iseloomu, mistõttu tuli tal näiteks töökohti vahetada. Kuid protektsioon oli nii vägev, et kui raadiost lahti lasti, siis võeti Pravdasse tööle. Pravda korrespondenina Lähis-Idas algas ka tema tihe koostöö eriteenistusega. Primakovil õnnestus väga kiiresti saada akadeemikuks ning ta juhtis Moskvas oma lemmikvaldkonnas Idauuringute Instituuti. Ja ilmselt kõik oleks nii ka jäänud. Vahele astus aga juhus.

KGB oli väga mures 1984 aasta sügisel, et mis saab Kremli võimuvahetusest kui Tšernenko sureb. KGB toetas Gorbatšovi. Kuid polnud näha, kes võiks teda Poliitbüroos toetada. Vene välisluure juht Krjutškov pöördus ( ilmselt tollase KGB ülema Tšebrikovi heakskiidul) akadeemik Primakovi poole, et see räägiks ühe teise akadeemikuga, kelleks oli Nõukogude välisministri Andrei Gromõko poeg Anatoli. Ülesandeks oli sondeerida, kas Gromõko ei võiks toetada Gorbatšovi kandidatuuri Keskkomitee peasekretäri kohale. See oli julge samm, sest seni oli Poliitbüroo veteran Gromõko Gorbatšovi tõrjunud ning proovinud lausa ise peasekretäriks kandideerida. Seekordne katse oli aga edukas, Gromõko poeg tõesti rääkis isaga ning nad jõudsid järeldusele, et vaja oleks toetada Gorbatšovi, kui viimane loovutaks Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ameti Gromõkole. See saigi otsustavaks patiseisus, milles Poliitbüroo oli. Kui Gromõko esitas pärast Tšernenko surma Poliitbüroo istungil Gorbatšovi kandidatuuri, siis ei julgenud keegi vastu vaielda. Primakovile tähendas see aga tõsist karjäärilendu poliitikas. Temast sai Gorbatšovi lähedane nõuandja, Poliitbüroo liikmekandidaat, NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Koja esimees, Presidendinõukogu liige. Teda on peetud üheks kõige osavamaks õukonnaintrigaaniks Vene ajaloos üldse. Ometi läksid nende teed Gorbatšoviga lahku. Primakov oli kataegooriliselt vastu sammudele, mis tema hinnangul desintegreerivad Nõukogude Liidu, seetõttu eemaldus ta 90-aastate algul Gorbatšovist. Putš tõi ta aga jälle Gorbatšovi lähikonda tagasi, ta määrati nõukogude välisluuure ülemaks. Selles ametis pidigi ta nägema nõukogude impeeriumi lagunemist. Ta oli ühest vähestest Gorbtašovi inimestest, kes sälitas oma ameti Jeltsini ajal. Veel enam, tema roll Jeltsini juures järjest suurenes. Talle anti Vene välisministri ametikoht ning seejärel lausa peaministri oma. Ta oli ka võimalik Venemaa presidendikandidaat, kuid Jeltsin tegi panuse Putinile ning eriteenistuse mehed tegid Primakovile selgeks, et ta ei tohi oma kandidatuuri esitada. Tänutäheks kiitis Putin alati Primakovi ning näitas tema vastu üles kõik need aastad silmatorkavat lugupidamist. Vana ise väga lugupidav ei olnud. Aeg ajalt vaidles ta vastu ning lausa kritiseeris. Näiteks polnud ta rahul mõnede aktsoonidega Gruusia kampaanias. Samuti oli ta kriitiline viimase aja konfrontatsiooni suhtes Läänega. Autoriteetne vana, mis siin rääkida. Üldiselt see on Venemaal viimasel ajal haruldane asi, et sellisel tasemel riigitegelast saadetakse hea sõnaga ära eranditult kõikide poliitikute poolt, olenemata vaadetest. Kindlasti on ka see akadeemik Primakovi saavutus.   

Suur orelikontsert Peipsi pealinna kirikus

27. juuni 2015.a., kell 17.00 korraldab Eesti Kontsert Peipsi pealinnas Mustvee luteri kirikus suure orelikontserti, mis on pühendatud Mustvee luteri kiriku oreli sissepühitsemisele. Orelil esineb maestro Toomas Trass ning konsertil astub üles Hortus Musicus, mille kunstiline juht on Andres Mustonen. Kõlavad esiettekandes Toomas Trassi "Te Deum", samuti G. Gabrieli, W.Byrdi, C.Monteverdi looming ning oreliimprovisatsioonid. 

"Peipsi pealinn Mustvee on kirikute linn ning linnavõimule on tähtis, et koguduste elu edeneks. See on ka turismi arengu seisukohalt oluline. Tahaks eriti tänada Enok Haamerit, meie Peipsi pealinna vaimset isa, tema panus kohaliku elu edendmisel on hindamatu," leiab Mustvee linnapea Max Kaur.

Aasta tagasi sai Mustvee EELK annetuseks Soome usuvendadelt unikaalse oreli, mis Mustvee linna ja eraannetuste toel õnnestus toimetada ja paigaldada poolteistsada aastat vana kiriku peasaali.

Mustvee EELK preester on Enok Haamer, kes teenib kogudust enam kui  50 aastat ning hiljuti tähistas oma 80.aastast juubelit. 

Mustvee linnapea: Peipsi pealinn saab kõige ilusama silla Eestis

Käesoleva aasta juulikuu alguses avatakse Peipsi pealinnas Mustvees linna sild, mis ehitati Maanteameti poolt valmis aastaga. Peipsi pealinna silla maksumuseks ligi 700 000 euro. Varasem mustvee linna sild oli ehitatud 1934. aastal ning see avati Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi poolt.    

"See on ajalooline sündmus, sillad ehitatakse sajanditeks ning see ei ole mitte ainult Peipsi regioonile oluline sündmus, vaid kogu Eestile.  Peipsi pealinn Mustvee on oma üle 500aastase ajaloo järel selgelt tõusuteel. Peipsi pealinnast algab Eesti ja Euroopa Liit. Oleme uhked, et Peipsi pealinn saab kõige ilusama silla Eestis. See tuleb nii arhitektuurselt kui esteetiliselt, nii valgustuse kui ka turvalisuse poolest ilusaim betoonehitis Eestis," tõdes Mustvee linnapea Max Kaur.

Maanteeameti lõuna regiooni ehitusvaldkonna juhi Janar Taali sõnul võeti lepingu aluseks 2012. aastal Stricto Project OÜ koostatud Mustvee silla eskiislahendus. "
Olemasolev väikese kandevõime ja halvas olukorras Mustvee sild lammutati ning selle asemel rajatati uus, jalakäijatele ohutu ja tänapäevastele maanteenõuetele vastav  kolmeavaline raudbetoonist plaatsild,“ selgitas Taal, kelle sõnul rajatati mõlemale poole jalakäijate liikumiseks jalgtee. Kaldapoolsesse otsa tehakse silla alt läbi kallasrada, et suurendada jalakäijate ohutust. Kallasrada ühendatakse juba rajatud Mustvee linna paadisadama jalgteega. Silla rajamisel arvestati Mustvee arenguplaanidega ja sild on ehitatud nii, et selle alt saaksid läbi sõita väikelaevad. 

Riik kaitsku opositsiooniliidreid

Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelase mõtteavaldused ja küsimused Edgar Savisaare ümber toimunu kohta, andsid võimaluse vastastel etteheita, et näed kus keskerakondlased on konspiroloogiasse kukkunud. Konspiroloogia tundub ju tõesti postmodernistliku pastišina, naeruna kogu valgustusajastu ratsionaalse ja positivistliku ajaloo, poliitika ja kultuuri käsitluse üle. Aga ajad võivad muutuda, esile astub mees varjust, kes võib pakkuda alternatiivi ratsionaalsusele. Mõeldamatu teostub. Ja eks ajakirjanike töö ongi küsimusi küsida, nad polegi mingi detektiivibüroo. Pigem tõstatub siit praegu ja kohe laiem probleem. Kujutagem teoreetiliselt ette juhtumit, et midagi toimub mõne suure lääneriigi opositsioonipartei juhiga. Võite kindlad olla, et tolle lääneriigi õiguskaitseorganid on kohe tagajalgadel. Miks? Aga sellepärast, et lääne demokraatias on opositsioon  - "Tema Majesteedi Opositsioon", lahutamatu osa võimustruktuurist, sama tähtis kui võimulolev partei. Faktiliselt on opositsioon õiguskaitseorganite ülemus, nii nagu on seda võimupartei. Opositsiooni kaitstakse sama valvsalt kui valitsust, sest võõrriikide huvi on mõjutada mitte ainult tänast, vaid ka homset poliitikat. Meil siin Eestis lääneriigi järele ei lõhna. Opositsioonipartei juhtivad tegelased on pideva jälitamise, uurimise ja kohtu alla andmiste subjektid. Kui nendega aga midagi juhtub, siis õiguskaitseorganid ei kõssagi. Et küsite, kus on KAPO avaldus pärast ekspeaminister Savisaarega juhtunut? Õige, seda ei ole. Ja uskuge mind, see ei ole normaalne. Kindlasti on väga oluline see, mis juhtus Edgar Savisaarega. Veel tähtsam aga on see, et demokraatlik riik reageerib sellele, mis toimub tema tähtsaima opositsiooniliidriga. Normaalses olukorras vastav organ uurib ja teeb avalduse. Et näiteks, asja uuriti ja midagi kahtlast ei tuvastatud. Nii tehakse, et informeerida üldsust, võtta maha asjatuid kahtlusi. Ei ole tähtis, kas toimus midagi kahtlast valitsuspoliitiku või opositsioonipoliitikuga. Näiteks Saksamaal, pärast juhtiva Bundestagi saadiku Andreas Schockenhoffi surma, mille puhul arvati loomulikku surmapõhjust, asuti kohe asja põhjalikult uurima ning kohus käskis viivitamatult teha lahkamise. Me elame nüüd maailmas, mis on sarnane külma sõja aegse tapmiste ja mürgitamiste maailmale. On inimene, on probleem, ei ole inimest, pole probleemi. Võtke viimane uudis Londonist, tuntud tegelane on mürgitatud gelsemium elegansiga. Ei, me ei loe konspiroloogilisi spioonilugusid, see on uudis pärismaailmast. Peame endale aru andma, et ka Eesti suguses riigis on olemas selge ja pidev oht, et välised jõud võivad rünnata, manipuleerida mitte ainult võimupoliitikuid, vaid opositsionääregi. See oht on pidev ja jääv. Seepärast on Eesti eriteenistuste õige käitumisjoonis väga oluline. Veel pole hilja riigil asja tõsiselt võtta.