neljapäev, 5. veebruar 2009

Pealtnägija pole kasiinoradar

Eilne Kärmase "Pealtnägija" valgustas ainult probleemi üht külge. Ja sedagi sobimatus soustis. See, et riik raskel ajal kulutusi vähendab on normaalne. Erandiks ei saa olla ka ühingud, kes saavad miljoneid paari inimesega tegelemise eest. Probleemi teravus seisneb mujal. "Pealtnägija" näitas paari kasiinoklienti, kes oli kokku kaotanud 10 miljonit krooni. Nendes jutust oli selge, et nad pole kasiinos midagi võitnud. Kuidas on see võimalik?

Meie kasiinodes on võimalik teha 10 sendiseid miinimumpanuseid mänguaparaatides ja 10 krooniseid miinimumpanuseid laudades. Kuidas on võimalik, et sellise mahuka panustamise juures mehed midagi ei võitnud? See on võimalik, kui mänguaparaadi võiduprotsent on keeratud nullilähedale ning mängulaudades toimub taltsutamatu petmine.

Sisuliselt räägib see sellest, et meie "kasiinod" ei ole hasartmänguasutused. Kliendil pole üldse võimalus midagi võita. Nn kasiino Eestis, see on meelelahutusasutus, kus omanik lihtsalt heast peast võtab kliendilt kogu raha käest. Tegelikult peaks olema aga, et nii mängija kui ka kasiino võtavad riski. Kusjuures hasartmängu iseloom on selline, et kasiino šansid on võrratult suuremad, ja sellest tuleb ka kasiino tulu. Kuid see ei tähenda seda, et paljudel mängijatel, loomulikult mitte kõigil, poleks võimalus võita. Loomulikult mitte pikas ajatrendis, aga siiski.

Mujal maailmas see kõik toimib. Mitte aga Eestis.

Eestis puudub normaalne kasiinojärelvalve. Meie Maksu -ja Tolliameti Põhja inspektuuril puuduvad sisulised teadmised kuidas avastada klientide petmisi kasiinode poolt. Ilmselt pole nad sellest ka huvitatud. On aeg luua rahandusministeeriumi juurde sõltumatu hasartmängujärelvalve nõukogu, kes oleks võimeline sisse ostma välisriikidest eksperte, kes asuks Eesti kasiinosid kontrollima. Usun, et tulu tõuseks ka riigile - suurenevate maksueraldiste näol.